Grandiakadeemia 2016

Selle ja eelmise aasta hea õpetamise grandi saajad kogunesid kaheks päevaks Käärikule. Ka eelmisel aastal toimus samalaadne üritus. Osaliselt oligi sarnane programm, Helsinki Ülikooli õpetamisakadeemia inimesed jagasid oma kogemusi. Muljetavaldav, milline on hea õpetamise maine ja milline on konkurents hea õpetamise grandile.
Palju oli ka oma ülikoolikeskset. Õppeprorektor Mart Noorma pidas sütitava kõne elu mõttest, ülikooli juhtimisest ja grandihoidja rollist selles kõiges.

Mulle meeldis, et koos olid erinevate valdkondade inimesed, kellel ühine idee - hea õpetamine on ülikoolis oluline. Lisaks on hea õpetamine ka endale põnevam kui nö tavaline õpetamine. Grupi mitmekülgsus on asi, mida olen viimase poole aasta jooksul rohkem väärtustama hakanud. Osaliselt seetõttu, et ülikooli struktuurireform on mind väga tugevalt sotsiaalteaduste kasti paigutanud ja kokkupuuteid "võõrastega" on vähemaks jäänud. Omasugustelt kuuled ikka ootuspäraseid asju ja õpid teatud mõttes vähem. Sellel koolitusel olid peamiselt Tartu Ülikooli õppejõud, aga üllatuslikult ka mõni Mainori inimene. Taas - väga värskendav.

Palju oli väiksemates gruppides töötamist, kus keskenduti igaühe uurimisprojektile. Usun, et kõik said uusi ja värskeid mõtteid või siis kirjandussoovitusi. Mina sain kirjandussoovitusi, sest mu uurimise esimene etapp ongi varasemate uuringutega tutvumine. Juba googeldasin ka, hiljem loen tähelepanelikumalt Gerald Grow õppimise tasemetest ning Ruth Benedicti häbi ja süü kultuuridest. Ühe värske mõtte sain ka - lisaks oma üüber-kvalitatiivsetele meetoditele võiks lugeda kokku, kellele kui palju pean tagasisidet andma enne kui korraliku töö saan (arvutiõpetuses aines tekstitöötlus on selleks parim materjal).
Kindlasti on alati hea ka lihtsalt oma projektist rääkida. Isegi kui tagasisidet ei peaks antama, tekib endal rääkimise käigus ideid ja sageli mingid hägused mõtted selginevad. Koolituse lõpus arutasime tulevasi (ühis)ettekandeid, publikatsioone, konverentsikülastusi; oma tegevusest laia maailma teavitamist, kolleegide innustamist jms.

Lisaks põhitegevusele oli seekord heameel ka selle üle kuidas vaim ja keha paralleelselt turgutust said.

Mõnel pausil tegime väiksemas ringis kohvitassiga kükke ja kerepöördeid (vestlust see kuidagi ei seganud), mõnel pausil tegime mingeid ägedaid venitusharjutusi, mõne õppetöö sessiooni sisse oli samuti aktiivseid tegevusi põimitud. Hästi vahva oli oma uurimisprojektist rääkida kõndides. Kahe-kolmekesi on see igati teostatav ja lisaks ka nauditav. Mõte töötab kuidagi erksamalt. Kohe meenus ka Steve Jobsi elulooraamat. Natuke loksutasime ka toolil istumise enesestmõistetavust - istusime ühe kolleegiga põrandal. Õhtul pärast õhtusööki viisin päris märkimiväärse hulga inimesi ümber järve kõndima. Kaks neist said ka kepid pihku (jah, mul on kaks paari alati kaasas). Enne sauna mängis üks seltskond rannavollet. Loomulikult käidi ujumas. Kõrvaleõikeks - eelmisel aastal ujusingi vaid üks kord ja seda Pühajärves. Seega, sel aastal olen juba kaks korda edukam olnud ja suvi pole õieti alanudki.
Isiklikku kavva lisasin 3 km jooksu enne esimese päeva õhtusööki ja 5 km pärast koolituse lõppu. Spordilaager on igaühe enda kätes :)
Kokkuvõttes oli mitmekülgselt nauditav koolitus.